Minu laps ei lase mul elada.

Lapsed on meie endi tunnete peegeldus. Meie tunded on meie sees peidus aga peidetud kraam on nähtaval sinu lapse käitumises. Millal sa oma päristunnetele otsa vaatasid? Miks sa arvad, et sinu töömured jäävad tööle, kui sa neist kodus ju ei räägi. Kindlasti jõuavad need mured üsna kiirelt ka koju.

Sinu lapsel on küljes justkui väikesed sensorid, mis tunnevad igat sinu emotsiooni. Sa eksid, kui arvad et laps ei saa sinu südamevalust aru-saab. Ta näitab sulle peegelpildina, mida peaksid enda puhul muutma. On väga palju lapsi, kes end pidevalt vigastavad. Küll mitte tahtlikult, siis justkui kogemata aga tihti. Sellistel lastel puudub sageli turvatunne ja neil on suur puudus ema lähedusest. Nad on justkui tuulelipud, millel puudub ühendus maaga. Paraku on see tihti nii, et karjäär on võtnud emadelt aja, mis on lapse arenguks eluliselt vajalik. Nad kasvavad teadmises, et nii ongi normaalne.  Kas ikka on?

Esimese kolme eluaastaga loob laps läbi suhte emaga suhte tuleviku ühiskonnaga. Kui see side on nõrk, on ka tema eneseväärtus ja valmidus olla sotsiaalne tulevikus üsna nõrk.

Kui ema tunneb südamevalu, siis elab laps seda eriti raskelt läbi, sest olete oma lapsega seotud just südame kaudu. Ta muretseb alateadlikult ja ilma, et ta sellest ise arugi saaks. Tihti arenevad lastel sellistes olukordades välja ka hingamisteede haigused. Näiteks astma või  bronhiit. Tihti tekib ka nohu. Kui laps näeb pealt vanemate kaklust või väga ägedat vaidlust, siis võib juhtuda, et tekib kõrvapõletik. Mõnel ka silmapõletik.

Kui vanemad karjuvad lapse peale ja arvavad, et see ei jää lapsele TERVEKS ELUKS alateadvusesse pitserina meelde, siis nad eksivad. Ema ei tohiks mitte kunagi oma lapse peale karjuda. Olen selle enda ülitundliku lapse peal selgelt läbi kogenud ja areng mis on toimunud pärast teadliku käitumist on ilmselge.

Kallis ema, ära aja sassi siinkohal rangust ja viha. Rangus on seotud kasvatusega ja annab lapsele tihti turvatunde. Emotsionaalne karjumine näitab aga lapsele sinu nõrkust.

Olles niigi väsinud ja töölt kaasa võtnud ka pinged, juhtub üsna sageli, et pisemgi viga lapse poolt vallandab emas metsiku viha. Laps, kes arvab et ta ei ole eksinud hakkab vastu ja väljendab seda tihti jonniga ( mõnel kulmineerub see ka märatsemisega). Mida teeb sellisel puhul väsinud ja kurnatud ema? Nad hakkavad oma märatseva lapse peale veel rohkem karjuma. Piltlikult lööd sa enda lapsele siis lihtsalt noaga kõhtu. Sellel ei ole vahet, kas laps tegi pahandust või mitte. Sina, emana pead jääma rahulikuks, sest oled EMA.

Kui laps hoiab tihti eemale ja on omaette, siis ta laseb oma hingel puhata. Ta ei jaksa olla ema auraväljas. Las ta olla. Las ta puhkab.

Kallis ema, laps saab aru, kui PALUD tal end kuulata. ARUTA ja OLE KOHAL. Küsi temalt nõu ja sõlmigi justkui kokkulepe, mida kumbki osapool murda ei tohi. See on vastastikune usaldus, millest lapsed väga lugu peavad. Anna talle vastutus ja ta tunneb end vastutavana. Lase tal end lohutada, kui sul on raske. Ta oskab seda imehästi.Usalda oma last ja ta rahuneb.

Tea, et Sa ei ole üks…Carmen PT

Lisa kommentaar

0

Alusta trükkimist ja vajuta Enter